Kauges külas, vanaema juures
Elasin kord terve suve.
Seda, kuidas ma siia sattusin, võisite lugeda mu eelmisest postitusest.
Aga kus ma täpselt siis ikkagi olen? India on ju suur ja lai.
Mina olen Goas, lääne Indias. Goa on India väikseim osariik, kuid ometi elab siinsel 3700 ruutkilomeetri suurusel alal rohkem inimesi, kui Eestis - ligi 1,5 miljonit.
Goa kuulus varasemalt Portugali võimu alla ja on seetõttu vägagi erinev kogu ülejäänud Indiast. Nii ei saa ma veel öelda, et ma olen õppinud tundma India kultuuri. Ei. Ma õpin hetkel tundma Goa kultuuri ning ka see jaguneb väga mitmeks erinevaks osaks.
Goa on jagatud kaheks - Põhja-Goa ja Lõuna-Goa. Siinne kultuur on ka väga tihedalt seotud erinevate usunditega ja iga religiooniga kaasneb ka oma kultuur. Valitsevateks uskudeks on siin kristlus ja hinduism, kuid esineb ka Islamit ja teisi religioone.
Tihtipeale suhtutakse erinevatesse religioonidesse eelarvamustega. Näiteks üks seos, mida ma ise pealt kuulsin "Ei olegi kristlane? Hindu? Aga hindud ju valetavad, järelikult on moslem."
....
Isiklikult olen siin selleks, et kohalikku kultuuri ja ka siinseid inimesi tundma õppida. Ma ei peaks seda isegi ütlema, kuid senine kogemus on öelnud, et eelnev tsitaat on oi-oi-oi kui vigane.
Kui igas teises osariigis kehtib igale religioonile oma seadus, siis Goa seadus põhineb kunagisel Portugali seadusel ning on võrdne kõigile, usule vaatamata.
Ka on tegu kõige läänelikuma osariigiga Indias. Siin võib riietuda leebemalt, kui mujal Indias, kuid siiski ei saa siin riietuda päris nii, nagu ma riietuksin Eestis 30 kraadi korral. Võinoh, mida rohkem päevitust, seda vabamalt võin ma end tunda. Valge nahk on siin midagi väga eksootilist ja imetlusväärset. Kusjuures on apteekides hulgaliselt valgendavaid kreeme ja kosmeetikat ning ka telereklaamides on näha justkui valge-naha filtrit. Indiapärased näojooned, kuid valge nahk.. Põhjas elavad inimesed on ka naturaalselt täiesti heledad, seega ei saa alati nahatooni alusel järeldusi teha.
Valge naha eeliseid olen ma korduvalt kogenud. Näiteks on meil võimalus kohalikus toidupoes kilekoti eest lisaraha maksta, turul toimuvast juurdehindlusest rääkimata. Minul on vedanud - minuga on eestlased, kes on siin juba käinud mitmeid aastaid ning neid võetakse juba kohalikena. Kilekoti eest mina maksma ei pea ning ka juurviljad on mõistliku hinnaga. Riideid ja muid aksessuaare proovitakse muidugi alguses topelthinnaga müüa. Nii ostsin ma näiteks esialgselt 850 ruupiat maksnud kleidi 400 ruupiaga (veidi alla 6 euro).
Valge naha eeliseid olen ma korduvalt kogenud. Näiteks on meil võimalus kohalikus toidupoes kilekoti eest lisaraha maksta, turul toimuvast juurdehindlusest rääkimata. Minul on vedanud - minuga on eestlased, kes on siin juba käinud mitmeid aastaid ning neid võetakse juba kohalikena. Kilekoti eest mina maksma ei pea ning ka juurviljad on mõistliku hinnaga. Riideid ja muid aksessuaare proovitakse muidugi alguses topelthinnaga müüa. Nii ostsin ma näiteks esialgselt 850 ruupiat maksnud kleidi 400 ruupiaga (veidi alla 6 euro).
Kuna mul on valge nahk (ja naisterahvale omased tunnused), pakutakse mulle väga palju transporti. Viisakas "ei" jõuab mõnele meesterahvale kohale alles 10 minutit hiljem, kuid vähemalt jõuab.
Ka soovitakse meeletult palju minuga pilte teha. Vahel ütlen kõigile ei, kuid vahel olen paar fotot ka lubanud.
Esimesel korral kui kahe Eesti neiuga klubisse läksime, ei jõudnud me baarileti äärdegi enne, kui üks seltskond juba meiega pilti soovis teha. Kõhklesime veidi, kuid nõustusime siis grupipiltidega. Järsku olid kõikidel meesterahvastel kaamerad väljas ja kõik järjekorras. Alguses tegime toredalt pilte, kuid kui ühel meesterahval käsi väga ümber hakkas tikkuma, ajasin ma nad eemale ning seejärel suunas klubi omanik meid ülemisele korrusele, mis on broneeritud püsiklietidele, paaridele ja naisterahvastele. Ta tuli ka ise hiljem suhtlema ning nii sai alguse väga huvitav kohalik tutvus, kuid nüüd ma kiirustan juba ette.
Esmamuljed Goast?
Siin ei ole värsket õhku. Dehlis oli meeletu sudu, kuid Goas on lämbe ja ebameeldiv aroom. See tuleb ilmselt sellest, et prügi mitte ei transpordita eemale vaid põletatakse. Toiduained visatakse võimalusel lähima aia taha, kus on sead ja muud loomad ning kõik muu põletatakse. Nüüdseks olen ma sellega juba harjunud. Teede ääred on siin kaetud prügiga, hulkuvad nälgivad koerad on igal pool ning lehmadel on täiesti ükskõik sellest, et tegelikult on bussi peal umbes 30 inimest, kes tahaksid kõik temast mööduda.
Siiski on siin ilus. Üks näide:
Ka soovitakse meeletult palju minuga pilte teha. Vahel ütlen kõigile ei, kuid vahel olen paar fotot ka lubanud.
Esimesel korral kui kahe Eesti neiuga klubisse läksime, ei jõudnud me baarileti äärdegi enne, kui üks seltskond juba meiega pilti soovis teha. Kõhklesime veidi, kuid nõustusime siis grupipiltidega. Järsku olid kõikidel meesterahvastel kaamerad väljas ja kõik järjekorras. Alguses tegime toredalt pilte, kuid kui ühel meesterahval käsi väga ümber hakkas tikkuma, ajasin ma nad eemale ning seejärel suunas klubi omanik meid ülemisele korrusele, mis on broneeritud püsiklietidele, paaridele ja naisterahvastele. Ta tuli ka ise hiljem suhtlema ning nii sai alguse väga huvitav kohalik tutvus, kuid nüüd ma kiirustan juba ette.
Esmamuljed Goast?
Siin ei ole värsket õhku. Dehlis oli meeletu sudu, kuid Goas on lämbe ja ebameeldiv aroom. See tuleb ilmselt sellest, et prügi mitte ei transpordita eemale vaid põletatakse. Toiduained visatakse võimalusel lähima aia taha, kus on sead ja muud loomad ning kõik muu põletatakse. Nüüdseks olen ma sellega juba harjunud. Teede ääred on siin kaetud prügiga, hulkuvad nälgivad koerad on igal pool ning lehmadel on täiesti ükskõik sellest, et tegelikult on bussi peal umbes 30 inimest, kes tahaksid kõik temast mööduda.
Siiski on siin ilus. Üks näide:
foto minu kodurannast "Colva beach"
Enne reisi sain kokkuleppele kohaliku kultuuriministeeriumiga, et teen seal ka oma 4nädalase praktika. Kohale minnes sain teada, et minuga ei suhelnud mitte direktor, vaid sekretär, kes ise oli väga elevil, et nende organisatsioonis on nüüd esimene praktikant. Mulle pakuti välja 4 sündmust, mille korraldamisel saaksin kaasa lüüa. Kõik sujus, kuni hakkasin rääkima praktikalepingust. Nimelt ei soovi nad riigiasutusena allkirjastada mitte ühtegi lepingut, mis tooks neile lisakohustusi või mida saaks kuidagi kunagi kohtus kasutada. Sinna jäi ka see praktika, kuid ka läbirääkimised ise olid väga huvitav kogemus. Lepingu võimalikkust arutades oli juures ka kultuuriminister. Otsustasin käituda nii, nagu kohalikud naisterahvad. Kui tähtis meesterahvas sisenes ruumi, tõusid kõik püsti ning istusid alles siis, kui meesterahvas oli lahkunud. Ka minu arutelud ministritega olid püstijalu. Esialgu soovisin aktiivselt kaasa rääkida ja erinevaid lahendusi pakkuda, kuid mõistsin kiirelt, et selles organisatsioonis räägivad naised vaid siis kui neilt midagi küsitakse.
Siiski tahtsin oma aega Goas kuidagi praktiliselt kasutada ja siin tuleb uuesti mängu juba varem mainitud klubiomanik. Varasemalt oli ta partner - üks kahest klubiomanikust. Lahkhelide tõttu tuli tal detsembri alguses vastu võtta otsus - lahkuda või võtta täiesti üle. Kuigi ta ei soovinud lisakohustusi ja ei olnud kuigi kursis klubi manageerimisega, võttis ta meeskonna palvel siiski detsembri alguses juhtimise üle. Sellel ajal, kui pidasin veel läbirääkimisi kultuuriministeeriumiga, olin ma juba aidanud teda ka klubis. Nii tundus täiesti loomulik, et teen ka oma praktika hoopis seal. Praktika kohta tuleb hiljem ka eraldi postitus. Ette rutates - meeeletult hea kogemus!
Seni aga olid mu päevad vabad. Palju täisväärtuslikku und ja päikest. Äratuskella olen üldse siin väga harva kasutanud.
Käisime Dudshagari kose juures, paadisõidul, vürstifarmis ja vaatasime üle ka elevandid.
Seni aga olid mu päevad vabad. Palju täisväärtuslikku und ja päikest. Äratuskella olen üldse siin väga harva kasutanud.
Käisime Dudshagari kose juures, paadisõidul, vürstifarmis ja vaatasime üle ka elevandid.
Fotod lisan varsti, kui stabiilse interneti lähedusse satun.
No comments:
Post a Comment