Ups, ma olen Indias. Miks ja kuidas?

Ühel ilusal päeval, 4.veebruaril 2014, pööras mu sõber Martin mu tähelepanu sellisele postitusele: 

Esimese asjana ei suutnud ma seda uskuda. Siis ma tähthaaval lugesin oma nime üle, kas kõik i'd on ikka paigas ja kas tegu on ikka õige nimega. Seejärel uurisin, ega mul ühtegi nimekaimu ei ole. Ei ole. Seejärel hakkasin nuputama - kus see konks võib olla. 

Konksu ei olnud. Mulle anti reaalselt võimalus osta 2000 euro eest lennupileteid. Selle kulutamiseks anti mulle 5 aastat.

Mul on alati olnud unistus minna Brasiiliasse. Esimese asjana mõtlesingi selle raha eest sinna minna, kuid mitte kedagi polnud kaasa võtta. Ma ei tahtnud minna nädalaks-kaheks, vaid ikka mitmeks kuuks. Kui juba siis juba. Mitmekuiste reiside juures on ka palju-palju muid väljaminekuid peale lennupiletite. Nii ma ootasin õiget aega - millal on mul selleks piisavalt raha ning sobiv reisikaaslane. 

Mul on ülilahe suguvõsa. Nii ema- kui isapoolne. Inimesed võtavad ette huvitavaid asju ja reise ning on muidu ka meeletult toredad inimesed.
Mu isapoolne vanaema elab tänaseks juba teist talve Indias. Päris pöörane idee! Lahe! Ikka unistasin edasi oma Brasiiliast.

Kes juba luges mu postitust "Mis vahepeal toimunud on" , teab, et kevad-suvi möödusid mul päris rahutult ning pidevalt uusi võimalusi otsides - kuidas kuhu ja miks minna. Üksinda Brasiiliasse minek tundus liiga riskantne ja nii ma otsustasingi, et kõigepealt tulen vanaemale külla - Indiasse.

Indiasse tulin ma kaheks kuuks - 17.detsember - 17. veebruar. Lennuraha fond sellega veel tühjaks ei saanud, seega otsustasin vanaema siit vahepal kaheks nädalaks ära viia. 7.-21. jaanuar oleme me kahekesi Tais, Phuketis. Sinna vahele jääb ka vanaema 67. sünnipäev.

Terve sügis oli mul pöörane - algas OmaPeoga, jätkus kooliga ning kõige kõrvalt käisin ma ka tööl. Olen tegev ka Viljandi Noorte Volikogus ja Üliõpilasesinduses. Selle kõige juurest kõige olulisem tundus leida aega pere ja sõprade jaoks. Nii harjusin ära nappide ööde ja tegusate päevadega.

Umbes oktoobris sain päriselt aru, et mul on nüüd 2 kuud puhkust tulemas, kus pole ühtegi plaani. Selle asemel, et seda mõtet nautida ja põnevusega oodata, tekitas see minus hirmu. Mis nüüd saab? Ma ei oska ju lihtsalt niisama olla.

Nii tuli mul idee see aeg siin kasulikuks teha - ma otsisin siia praktikakohta. Paar e-maili hiljem saingi kinnituse: Goa (see nö osariik, kus ma elan) kunstide- ja kultuuriministeerium võttis mind praktikale! Detailid lepime kokku kohapeal ja nad ootavad juba minuga kohtumist.  Lahe!

Nii ma istusingi 17.detsembril kell 14:55 lennukile ja alustasin oma teekonda Indiasse.
Siin on ka veider foto minust ja Brittist, kes tuli mind lennujaama ära saatma.