Goa, India, I osa

Kauges külas, vanaema juures

Elasin kord terve suve.

Seda, kuidas ma siia sattusin, võisite lugeda mu eelmisest postitusest. 

Aga kus ma täpselt siis ikkagi olen? India on ju suur ja lai. 

Mina olen Goas, lääne Indias. Goa on India väikseim osariik, kuid ometi elab siinsel 3700 ruutkilomeetri suurusel alal rohkem inimesi, kui Eestis - ligi 1,5 miljonit. 

Goa kuulus varasemalt Portugali võimu alla ja on seetõttu vägagi erinev kogu ülejäänud Indiast. Nii ei saa ma veel öelda, et ma olen õppinud tundma India kultuuri. Ei. Ma õpin hetkel tundma Goa kultuuri ning ka see jaguneb väga mitmeks erinevaks osaks. 

Goa on jagatud kaheks - Põhja-Goa ja Lõuna-Goa. Siinne kultuur on ka väga tihedalt seotud erinevate usunditega ja iga religiooniga kaasneb ka oma kultuur. Valitsevateks uskudeks on siin kristlus ja hinduism, kuid esineb ka Islamit ja teisi religioone. 

Tihtipeale suhtutakse erinevatesse religioonidesse eelarvamustega. Näiteks üks seos, mida ma ise pealt kuulsin "Ei olegi kristlane? Hindu? Aga hindud ju valetavad, järelikult on moslem."
....
Isiklikult olen siin selleks, et kohalikku kultuuri ja ka siinseid inimesi tundma õppida. Ma ei peaks seda isegi ütlema, kuid senine kogemus on öelnud, et eelnev tsitaat on oi-oi-oi kui vigane. 

Kui igas teises osariigis kehtib igale religioonile oma seadus, siis Goa seadus põhineb kunagisel Portugali seadusel ning on võrdne kõigile, usule vaatamata. 

Ka on tegu kõige läänelikuma osariigiga Indias. Siin võib riietuda leebemalt, kui mujal Indias, kuid siiski ei saa siin riietuda päris nii, nagu ma riietuksin Eestis 30 kraadi korral. Võinoh, mida rohkem päevitust, seda vabamalt võin ma end tunda. Valge nahk on siin midagi väga eksootilist ja imetlusväärset. Kusjuures on apteekides hulgaliselt valgendavaid kreeme ja kosmeetikat ning ka telereklaamides on näha justkui valge-naha filtrit. Indiapärased näojooned, kuid valge nahk.. Põhjas elavad inimesed on ka naturaalselt täiesti heledad, seega ei saa alati nahatooni alusel järeldusi teha.

Valge naha eeliseid olen ma korduvalt kogenud. Näiteks on meil võimalus kohalikus toidupoes kilekoti eest lisaraha maksta, turul toimuvast juurdehindlusest rääkimata. Minul on vedanud - minuga on eestlased, kes on siin juba käinud mitmeid aastaid ning neid võetakse juba kohalikena. Kilekoti eest mina maksma ei pea ning ka juurviljad on mõistliku hinnaga. Riideid ja muid aksessuaare proovitakse muidugi alguses topelthinnaga müüa. Nii ostsin ma näiteks esialgselt 850 ruupiat maksnud kleidi 400 ruupiaga (veidi alla 6 euro). 

Kuna mul on valge nahk (ja naisterahvale omased tunnused), pakutakse mulle väga palju transporti. Viisakas "ei" jõuab mõnele meesterahvale kohale alles 10 minutit hiljem, kuid vähemalt jõuab.
Ka soovitakse meeletult palju minuga pilte teha. Vahel ütlen kõigile ei, kuid vahel olen paar fotot ka lubanud.
Esimesel korral kui kahe Eesti neiuga klubisse läksime, ei jõudnud me baarileti äärdegi enne, kui üks seltskond juba meiega pilti soovis teha. Kõhklesime veidi, kuid nõustusime siis grupipiltidega. Järsku olid kõikidel meesterahvastel kaamerad väljas ja kõik järjekorras. Alguses tegime toredalt pilte, kuid kui ühel meesterahval käsi väga ümber hakkas tikkuma, ajasin ma nad eemale ning seejärel suunas klubi omanik meid ülemisele korrusele, mis on broneeritud püsiklietidele, paaridele ja naisterahvastele. Ta tuli ka ise hiljem suhtlema ning nii sai alguse väga huvitav kohalik tutvus, kuid nüüd ma kiirustan juba ette.

Esmamuljed Goast?
Siin ei ole värsket õhku. Dehlis oli meeletu sudu, kuid Goas on lämbe ja ebameeldiv aroom. See tuleb ilmselt sellest, et prügi mitte ei transpordita eemale vaid põletatakse. Toiduained visatakse võimalusel lähima aia taha, kus on sead ja muud loomad ning kõik muu põletatakse. Nüüdseks olen ma sellega juba harjunud. Teede ääred on siin kaetud prügiga, hulkuvad nälgivad koerad on igal pool ning lehmadel on täiesti ükskõik sellest, et tegelikult on bussi peal umbes 30 inimest, kes tahaksid kõik temast mööduda.

Siiski on siin ilus. Üks näide:

foto minu kodurannast "Colva beach"

Enne reisi sain kokkuleppele kohaliku kultuuriministeeriumiga, et teen seal ka oma 4nädalase praktika. Kohale minnes sain teada, et minuga ei suhelnud mitte direktor, vaid sekretär, kes ise oli väga elevil, et nende organisatsioonis on nüüd esimene praktikant. Mulle pakuti välja 4 sündmust, mille korraldamisel saaksin kaasa lüüa. Kõik sujus, kuni hakkasin rääkima praktikalepingust. Nimelt ei soovi nad riigiasutusena allkirjastada mitte ühtegi lepingut, mis tooks neile lisakohustusi või mida saaks kuidagi kunagi kohtus kasutada. Sinna jäi ka see praktika, kuid ka läbirääkimised ise olid väga huvitav kogemus. Lepingu võimalikkust arutades oli juures ka kultuuriminister. Otsustasin käituda nii, nagu kohalikud naisterahvad. Kui tähtis meesterahvas sisenes ruumi, tõusid kõik püsti ning istusid alles siis, kui meesterahvas oli lahkunud. Ka minu arutelud ministritega olid püstijalu. Esialgu soovisin aktiivselt kaasa rääkida ja erinevaid lahendusi pakkuda, kuid mõistsin kiirelt, et selles organisatsioonis räägivad naised vaid siis kui neilt midagi küsitakse. 

Siiski tahtsin oma aega Goas kuidagi praktiliselt kasutada ja siin tuleb uuesti mängu juba varem mainitud klubiomanik. Varasemalt oli ta partner - üks kahest klubiomanikust. Lahkhelide tõttu tuli tal detsembri alguses vastu võtta otsus - lahkuda või võtta täiesti üle. Kuigi ta ei soovinud lisakohustusi ja ei olnud kuigi kursis klubi manageerimisega, võttis ta meeskonna palvel siiski detsembri alguses juhtimise üle. Sellel ajal, kui pidasin veel läbirääkimisi kultuuriministeeriumiga, olin ma juba aidanud teda ka klubis. Nii tundus täiesti loomulik, et teen ka oma praktika hoopis seal. Praktika kohta tuleb hiljem ka eraldi postitus. Ette rutates - meeeletult hea kogemus!

Seni aga olid mu päevad vabad. Palju täisväärtuslikku und ja päikest. Äratuskella olen üldse siin väga harva kasutanud.

Käisime Dudshagari kose juures, paadisõidul, vürstifarmis ja vaatasime üle ka elevandid.

Fotod lisan varsti, kui stabiilse interneti lähedusse satun.

Ups, ma olen Indias. Miks ja kuidas?

Ühel ilusal päeval, 4.veebruaril 2014, pööras mu sõber Martin mu tähelepanu sellisele postitusele: 

Esimese asjana ei suutnud ma seda uskuda. Siis ma tähthaaval lugesin oma nime üle, kas kõik i'd on ikka paigas ja kas tegu on ikka õige nimega. Seejärel uurisin, ega mul ühtegi nimekaimu ei ole. Ei ole. Seejärel hakkasin nuputama - kus see konks võib olla. 

Konksu ei olnud. Mulle anti reaalselt võimalus osta 2000 euro eest lennupileteid. Selle kulutamiseks anti mulle 5 aastat.

Mul on alati olnud unistus minna Brasiiliasse. Esimese asjana mõtlesingi selle raha eest sinna minna, kuid mitte kedagi polnud kaasa võtta. Ma ei tahtnud minna nädalaks-kaheks, vaid ikka mitmeks kuuks. Kui juba siis juba. Mitmekuiste reiside juures on ka palju-palju muid väljaminekuid peale lennupiletite. Nii ma ootasin õiget aega - millal on mul selleks piisavalt raha ning sobiv reisikaaslane. 

Mul on ülilahe suguvõsa. Nii ema- kui isapoolne. Inimesed võtavad ette huvitavaid asju ja reise ning on muidu ka meeletult toredad inimesed.
Mu isapoolne vanaema elab tänaseks juba teist talve Indias. Päris pöörane idee! Lahe! Ikka unistasin edasi oma Brasiiliast.

Kes juba luges mu postitust "Mis vahepeal toimunud on" , teab, et kevad-suvi möödusid mul päris rahutult ning pidevalt uusi võimalusi otsides - kuidas kuhu ja miks minna. Üksinda Brasiiliasse minek tundus liiga riskantne ja nii ma otsustasingi, et kõigepealt tulen vanaemale külla - Indiasse.

Indiasse tulin ma kaheks kuuks - 17.detsember - 17. veebruar. Lennuraha fond sellega veel tühjaks ei saanud, seega otsustasin vanaema siit vahepal kaheks nädalaks ära viia. 7.-21. jaanuar oleme me kahekesi Tais, Phuketis. Sinna vahele jääb ka vanaema 67. sünnipäev.

Terve sügis oli mul pöörane - algas OmaPeoga, jätkus kooliga ning kõige kõrvalt käisin ma ka tööl. Olen tegev ka Viljandi Noorte Volikogus ja Üliõpilasesinduses. Selle kõige juurest kõige olulisem tundus leida aega pere ja sõprade jaoks. Nii harjusin ära nappide ööde ja tegusate päevadega.

Umbes oktoobris sain päriselt aru, et mul on nüüd 2 kuud puhkust tulemas, kus pole ühtegi plaani. Selle asemel, et seda mõtet nautida ja põnevusega oodata, tekitas see minus hirmu. Mis nüüd saab? Ma ei oska ju lihtsalt niisama olla.

Nii tuli mul idee see aeg siin kasulikuks teha - ma otsisin siia praktikakohta. Paar e-maili hiljem saingi kinnituse: Goa (see nö osariik, kus ma elan) kunstide- ja kultuuriministeerium võttis mind praktikale! Detailid lepime kokku kohapeal ja nad ootavad juba minuga kohtumist.  Lahe!

Nii ma istusingi 17.detsembril kell 14:55 lennukile ja alustasin oma teekonda Indiasse.
Siin on ka veider foto minust ja Brittist, kes tuli mind lennujaama ära saatma. 

19.september - 2.oktoober 2015, Rumeenia.

Juulis võtsin väikese puhkuse Eestist ning veetsin nädala Hollandis. See ei olnud teab mis pikk aeg, kuid ma teadsin, et tahan selliseid pisikesi reisikesi kindlasti veel ette võtta. Kannatamatu nagu ma olen, hakkasin uurima erinevaid võimalusi juba veel Groningenis olles. Kuna raha otseselt üle ei ole, et igalpool reisida, tuli otsida odavaid võimalusi.

Nii meenus mulle Eesti organisatsioon Seiklejate Vennaskond, kes annab Eesti noortele võimaluse saada osa erinevatest noortevahetusprojektidest, mis toimuvad üle kogu Euroopa.

http://seiklejatevennaskond.blogspot.com.ee/

Vaatasin erinevaid võimalusi, ning neist ühel oli järgmisel päeval kandideerimise tähtaeg. 

Nii ma saatsin sinna oma taotluse ja nautisin edasi oma reisi Hollandis. 

Juba 21.juulil sain ma e-kirja, mis kinnitas, et osutusin valituks ning pidin kinnitama oma osaluse. Kuna koolist oli puhkus, ei olnud ma 100% kindel, kuidas mul nende aegade klapib. Veidike mõeldes jõudsin järeldusele, et kõik on läbirääkimise küsimus ja seda ka õppejõududega. Nii võtsingi selle pakkumise vastu. 

Antud projektiga oli võimalus kuni kolm päev varem kohale minna ja kuni kolm päeva hiljem tagasi tulla. Otsustasime koos teiste osalejatega, et lähemegi 3 päeva varem Bukaresti ning tuleme peale projekti Eestisse tagasi hoopis Moldova kaudu.

Lisaöödeks otsisime võimalikult odavat ööbimist - couchsurfing. See tähendab ööbimist kohaliku kodus, kas diiavnil või mõnes vabas toas, oleneb võimalustest.

Panin ka omalt poolt üles kuulutuse, et 3 tütarlast Eestist otsivad ööbimiseks kohta kolmeks ööks.

Tagantjärele mõeldes väga julge otsus, selline kuulutus panna. Ilmselgelt saime me väga palju pakkumisi ning veidral kombel neist mitte ükski polnud naisterahva poolt.

Õnneks on couchsurfingu lehel võimalus inimestega ka eelnevalt suhelda ja tutvuda teiste inimeste kogemustega. Umbes kolmekümnest erinevast pakkumisest valisime lõpuks ühe välja, kes oli nõus meile ka lennujaama vastu tulema (meie lennuk saabus kell 2 öösel).

Bukaresti jõudes, leidsime suhteliselt kiiresti selle noormehe üles, kes viis meid korterisse, et kohvrid ära panna ja näod pähe teha. Umbes tund aega hiljem astusime kesklinnas taksost välja ja olime meeletult ülerahvastatud tänaval, kus mängis vali peomuusika ning asus palju erinevaid peokohti. Suundusime oma võõrustaja sõprade juurde ning õhtu jooksul jõudsime käia umbes kolmes või neljas erinevas klubis/pubis (need on ju kõik enamvähem kõrvuti).

Ebameeldiv üllatus oli siseruumides suitsetamine. See oli täiesti tavaline, et klubis tantsides süütas järsku sinu kõrval seisev inimene lihtsalt oma sigareti ja keegi ei pannud seda pahaks. Koju jõudes ei olnud riietel just kõige meeldivam aroom.

Päevad olid Septembri lõpu kohta üllatavalt palavad ja temperatuur ulatus isegi peaaegu 30 kraadini.
Väljas käisime ka järgmised kaks õhtut ning tutvusime huvitavate inimestega. Naised on Rumeenias uskumatult ilusad! Aga neid on ka kordades rohkem kui mehi, seega kuidagi peavad nad konkurentsis püsima. Marleen tutvus ka ühe ilukirurgiga, kes selgitas, et pool nende naiste ilust on tehislik. Kunstrinnad, huuled jms.. küüntest ripsmetest ja muust sellisest rääkimata.
Silmale on ikkagi ilus :). Ja alkohol on odav. Reisiidee noormeestele ;)

Edasi ootas meid Iaši. Rong pealinnast sinna sõitis 7 (!!!) tundi! Ei olnud just kõige mugavam, kuid tänu kolmele magamata ööle muutus ka sealses rongis magamine võimalikuks.

Rongis oli noormehi, kes lihtsalt tulid ja poetasid mingid oma asjad meie kabiini ja läksid minema. Mingi aja jooksul tulid nad tagasi ja olid pettunud, et neid pole katsutud. Vastasel juhul oleks nad ilmselt suure summa raha oma asjade eest küsinud. Alguses nad poetasid asju niisama kui reisi lõpuks hakati lausa päris agressiivselt müüma. Meie kabiinis oli ka üks kohalik naisterahvas, kes nendega sõneles ja nad minema ajas.

Lõpuks jõudsime kohale ning tutvusime ka teiste projektis osalejatega. Väga muhe seltskond oli, kuid esimesel õhtul otsustasime pigem varem magama minna (3paiku näiteks).

Teisel päeval hakkas programm päriselt pihta ja me tutvusime teineteisega lähemalt.

Projekti eesmärgiks oli avaliku esinemise oskuse arendamine. Kuidas rääkida, mida rääkida, millele pöörata tähelepanu jne. Olen juba Ülikoolis vastava õppeaine läbinud, kuid paar head näpunäidet sain ma sealt siiski juurde. Parim selle projekti juures oli võimalus end uuesti proovile panna ja avalikult inglise keeles kõnet pidada. Mõistsin mis põhjustas minu lavahirmu ning oskan oma lavahirmuga nüüd teadlikumalt ümber käia.

Inimesi oli projektis erinevaid. Oli vaiksemaid ja jutukamaid. Ühiselt sama koolitust läbides ja oma hirme/mõtteid jagades tekib omavaheline side palju kiiremini. Ma tutvusin mitmete uskumatute inimestega, kes jäävad mulle erinevatel põhjustel väga pikaks meelde.

Ühel kultuuriõhtul tutvustasime neiudega teistele ka Eestit. Inimesed olid vaimustuses! Eesti tundus neile kui võimaluste maa, kus poleks muidu viga elada kui siin ainult nii külm ei oleks. Mida rohkem ma reisin seda rohkem ma nendega nõustun - meil on siin ikka vääga külm.

Tegelikult tõesti, meil on meeletult võimalusi ja neid tuleks rohkem hinnata ja kasutada.

Lahkumine oli kurb, nagu ikka. Kuna Iaši asub Moldova pealinnale lähemal (4h), kui Bukarestile (7h rongiga), siis otsustasime tagasi Eestisse tulla Moldova kaudu. Nii tekkisid minu passi ka esimesed templid!

Bussijuht kihutas Moldovasse. Rumeenias olin juba harjunud sellega, et turvavöid ei kasutata ning kiirusepiirang on vaid soovitus, kuid see bussijuht... Kurve võttes ei olnud ma iga kord kindel, kas me ikka jääme teele või mitte. Ja need augud teedes ei tundunud ka kedagi häirivat. Üles-alla-küljelt-küljele kõikumine meenutas hetkeks isegi Disneylandi atraktsiooni nimega "Space mountain".

Bussijuht hakkas lõpuks jõudma mingisse linna - tee äärde hakkasid tekkima banaanikastid ning nende peale puuviljad ja sokid. Ühel hetkel keset teed, bussi ära parkimata, ütles bussijuht meile, et tegu ongi meie peatusega - Chisinau kesklinn.

Esimese asjana peitsime ära kõik oma väärisesemed ja olime segaduses - mis edasi. Kusagilt tekkis meesterahvas, kes rääkis inglise keelt. Ta ütles kust saab välja võtta raha ning otsis meile takso, mille hinnas ta juba eelnevalt kokku leppis. Nii ei teadnud taksojuht, enne hinna kokkuleppimist, et sõidutab turiste ning saime sõidu soodsamalt kui me muidu saanud oleksime.

Kesklinnast välja sõites hakkas linn modernsemaks muutuma. Ööbisime ka siin couchsurfingu abil ühe perekonna juures. Meile kolmele oli eraldi tuba sätitud, mis oli väga armas.

Peres oli kaks last ja lapsehoidja. Lapsehoidja rääkis vaid vene keelt ja ega me väga palju muud aru ei saanud kui "tsai" - ja nii jõimegi teed.

Esimesel õhtul läksime välja koos pereisa ja lastega ning sõime traditsioonilist toitu. Kõik siin on väga maitsev ja kõhtu täitev.

Teisel päeval läksime turge uudistama. Toit, alkohol ja tehnika on seal tõesti odavad, kuid riided on hinnalt peaaegu Eesti sepa turu tasemel. Kaup ka täpselt sama. Õhtul läksime sööma linna kõige uhkemasse pitsarestorani. Igaüks võttis ühe suure pitsa ja 3-4 alkohoolset kokteili. Ka võtsime kaks pitsat koju kaasa. Kõik see läks maksma 7 eurot nägu.

Õhtuid me väljas ei veetnud, sest olime juba teist nädalat magamata ja igal õhtul võttis väsimus kiirelt võimust. Reis hakkaski lõppema.

Lennureis oli Chisinaust Kiievisse ning sealt Tallinnasse. Kiievis oli meil aega 7 tundi, seega läksime ka seal linna vaatama. Nii sain ma teised templid enda passi.

Linna jõudes otsisime esimese asjana tualetti.  Üks väsinud reisikaaslastest ütles "Parem oleks, et see vets on oma raha väärt".

Oli. Kultuurišokk omaette.

Hoone kõrval oli turg ning seal juures kohe McDonalds. Väga palju rohkem selle 7 tunni jooksul näha ei jõudnud.

Kui alguses ei osanud tahta Rumeeniasse, Moldovasse või Ukrainasse reisida, siis nüüd ütlen, et tegu oli väga hea kogemusega. Kindlasti lähen ma veel kunagi tagasi ja soovitan teil sama teha! :)

Mis vahepeal toimunud on?

Alustan vabandustega - mu viimane postitus on eelmise aasta augustist. Siis kandis veel blogi pealkirja "Suvi Disneylandis".  Sellel samal suvel allkirjastaasin ma aga uue lepinguga Disneylandiga ning 20.detsember - 4.jaanuar olin jälle seal tagasi. Tuba jagasin ka taaskord Dianaga :).

Uue aasta võtsin vastu Disneylandis tööl olles ning etteruttavalt võin öelda, et ega ma seda aastavahetust ka Eestis ei veeda ;).

Mis mulle teisest Disney-reisist kõige enam meelde jäi? Otseloomulikult "Let it go". Frozen oli teema iga nurga peal ja seda lugu sain ma kuulda vähemalt 20 korda päevas.

Mu teekond koju oli uskumatult keeruline. Lennuk läks Beauvais't, kuid Disney otsustas bussid sinna tühistada. Avastades, et minul ja mu Iirimaalt pärit kaaslasel olid piletid sellele tühistatud bussile olemas, telliti meile erabuss ja jõudsime lennujaama 3 tundi liiga vara. Tegu oli ääretult pisikese (või siis äärtega ja pisikese??!) lennujaamaga ja need 3 tundi venisid meeletult. Lõpuks jõudsin ma 23:55 Riiga, kuid esimene rong Valka ei liikunud varem, kui kell 7 hommikul. Kella 6 paiku oli mul sellest lennujaamast juba küllalt ning läksin taksoga rongijaama, kus kohtusin mingite veidrate Läti noormeestega, kes inglisekeelt väga ei osanud. Üks neist ütles "You are big beautiful". Või siiski.. äkki nad ikka oskasid inglise keelt ja ta teadis täpselt mida ta ütles? Hmm.. pole kindel.

Lõpuks kunagi Valka jõudes avastasin, et Eestis oli talv ning mul oli meeletult külm. Pariisis nimelt paistis veel päike ja miinuskraadideni termomeeter napilt ei jõudnudki. Hommikukohvi jõin rõdul päikeseprille kandes. Valgas passisin veel tunnikese enne kui Tartusse jõudsin. Kokku läks Disney kodust Tartu koju jõudmisega 26 tundi. 

Mõned fotod ka:

Mõnda aega olin kodus rahulik :). Sündis pisike õde Kertu ja ise hakkasin asjalikuks ning läksin Viljandis ülikooli kõrvalt tööle ka.

Suheldes oma väga hea sõbra Paveliga, kes elab juba kolmandat aastat Groningenis, kutsus ta mind  Noisia festivalile.

Kuna olin olnud kooli ja tööga päris hõivatud, tundus mõte väikesest puhkusest ja keskkonnamuutusest väga ahvatlev. Lisaks polnud ma Pavelit juba 2 aastat näinud, iga kord kui tema oli Eestis olin mina välismaal ja vastupidi.

Kevadel võtsin ühe nädalavahetuse Muhul vabaks ja veetsin oma kursusega seal mõnusalt aega. Siis sain aru, kui väga vajasin keskkonnamuutust ning ostsin kohe ära ka pileti Noisia'le.

Küll aga ei ostnud ma veel lennupileteid.

Plaanis oli suve jooksul pidada veel üks kanuumatk, kuid kuna kõikidel on koguaeg marukiire, jätsime selle ära. Nii ma otsustasin 13.juuli hommikul, et lähen juba 15.juulil Hollandisse ning veedan enne Noisiat mõne öö Amsterdamis. Saatsin veel viimase hetke taotlused couchsurfingu lehel ning mind aitas välja noormees nimega Alex.

Amsterdam oli tore! Groningen oli imeline! Ja enne koju tulekut veetsin veel ühe öö Amsterdamis. Kõik oli super!!!

Praeguseks hetkeks olen ma juba Rumeenias. Uus postitus selle kohta, miks ja kuidas ja kuidas mul siin läheb, tuleb ka varsti :). 

Koristuspäev!

Alustaks sellest, et eile, 20.augustil töötasid kõik meie Eesti-neiud ühes ja samas vahetuses (17:30-01:30) ja kuna tegu oli Eesti riigipühaga, otsustasime me seda veidi tähistada ja peale tööd tulimegi kõik meie juurde.

Eestlastest kolleegid:

Diana, mina, Helena, Kristin Ann

Leana

Diana, Kristin ja mina elame kõik samas hotellis. Leana elab ühes teises hotellis ja Helena elab Disney rajoonis, mis ongi tegelikult töötajatele elamiseks mõeldud ja kuhu me kõik esialgu minema pidime. Leana ja Helena jäid meile ööseks ja kommenteerisid veel, et meil on super hotell ja kõik on nii ilus.

Siinkohal tundub asjakohane meenutada postitust: Minu hotelli neli tärni

19. augusti hommikul hakkasime me toakaaslastega arutama - millal meie tuba viimati koristatud on. 30.juuli. Okei, koristamisega saame me ka ise hakkama, aga puhtaid voodilinu ja käterätte tahaks küll. Ja tolmuimejat me ka Eestist kaasa ei toonud.
Läksin rääkima retseptsiooniga ja tuli välja, et tegelikult peaks juba paar koristust veel olema vahepeal ja nii nad panid paika koristuse järgmiseks päevaks - 20. august.
Eile hommikul koputati meile uksele ja veidi ärritunud naisterahvas küsis mis kell me ärkame, et ta koristada saaks. Kuna Diana oli just öövahetuse lõpetanud, ei tahtnud  me teda äratada ja pakkusime välja aja pealelõunat, kell 12 näiteks. Naisterahvas vastas et see on liiga hilja ja läks minema. Sinna see asi jäigi.
Muidugi kui ma kell 16:45 kodust lahkusin, et tööle minna, nägin ma koristajaid mööda koridore oma kärudega ringi käimas ja koristamas.. Meie tuppa ei tulnud keegi.

Diana leppis retseptsiooniga kokku uue aja - täna peale 14:00. 

Enne kui edasi loete, tuletan meelde, et tegu on 100% tõsieluliste sündmustega ja mitte halva komöödiaga. 

Hommikul kella üheksa paiku, kui kõik magavad ja puhkavad taasiseseisvumisest, koputab keegi uksele. No pole võimalik! Siiski polnud see koristaja, vaid keegi kes tahtis sekundiks vaadata meie vannituba, et ehk on veeatraktsioonidega veidi liiale mindud. Meie toas probleemi ei olnud ja ta lahkus, kuid ma järeldan, et kuskil sai keegi vägeva show osaliseks.

Umbes kella 12-ajal koputab keegi uuesti uksele. Tegu on mustas pükskostüümis naisterahvaga, kellel on käes tähtis mapp ja koristusvahend. Ta uuris kas kõik on kenasti koristatud ja ega meil probleeme ei olnud koristusega. Vastasin, et koristus peab ju olema alles peale kella kahte. Vaatasime koos tema paberit, mis oli täis allkirju ja ainult meie toanumbri taha oli suurelt kirjultatud "Apres 14:00". Vabandas oma eksimuse pärast ja lahkus.

Hakkasin siis endiselt tuduvatele neiudele tatrputru tegema.

Kui söök sai valmis ajasin nad üles ja istusime laua äärde. Jõudsin võtta esimese ampsu kui jälle koputatakse ukse peale.
See on siis lõpuks koristaja, kell on 13:00

Seletan ka talle, et meil oli kokkulepe peale 14:00. Tema vastus on aga, et ta ei saa enam hiljem tagasi tulla ja ta tahaks väga väga kohe koristada. Ainult wc-vannituba ja voodid ja siis ta läheks juba minema. Väga hea läbirääkimine - tulen varem ja teen vähem. Eiei, nii ei lähe. 

Peale mõningast vaidlust ütlesin, et olgu, võib alustada vannitoast ja vetsust ja lükkasin tubade vaheuksed kinni. 

Mõne aja möödudes hakkas ta voodeid sättima - ta tegi voodid lihtsalt korda. Nende samade linadega, mida vahetati viimati 30.juulil. Oootoootoot, misasja?! Ta seletas midagi selle kohta, kuidas nii talle on öeldud ja linad vahetatakse kunagi hiljem. Ütlesin et kui ta mu linasid ei vaheta, ei ole tal mõtet ka mu voodit ära teha. Selle peale tõi ta mulle ühe lina ja küsis kuhu ta selle panema peaks. Dianal viskas selleks ajaks kopsu üle maksa ja ta läks retseptsiooni. Mind seal ei olnud, kuid väidetavalt ei suutnud hotelli töötajad seda uskuda ja kutsusid kohale selle tähtsa koristajate bossi, kes ka hommikul meie ukse taga järelvalvet teostamas käis. Nad jäid sinna vaidlema ja Diana tuli tagasi. Mõne aja pärast koputas see naisterahvas uksele, vabandas ja ütles et meie linad vahetatakse ära. Küsis, kas praegu sobib või nad peaks hiljem tagasi tulema. Et asjaga juba ühele poole saada, ütlesime et nad teeks seda kohe. 

Naisterahvas seletas siis koristajale, samm sammu haaval, mida ta tegema peab. Linade vahetus ja siis korrektne toa koristus nii nagu vaja. Vabandas ja läks ära. 

koristaja võttis linad, tuli tuppa ja vaatas nende kahe voodi poole, mille ta oli mustade linadega juba korda sättinud ja küsis, et kas need linad vajavad ka vahetamist. 

Oeh. 

Seletasime siis talle et ta oli need voodid korda teinud mustade linadega ning jah, me soovime puhtaid linu. Meil oli temast juba kergelt kopp ees, seega palusime tall lihtsalt vanad linad ära viia ja uued asemele jätta - küll me ise oma voodid ära teeme. 

Peale seda ta hakkas põrandaid koristama. Ühtegi tooli ta selleks muidugi ise ei liiguta, seega meie mööbeldasime ringi kuni tema oma tolmuimejaga õiendas. Parem kui varem, siiski ei saaks öelda et korras on. 

Prügi viis ta ka välja ja pani meile uue prügikoti. Ta pani ka köögi suurde prügikasti selle väikse kotikese, mis käib vannituppa. Koti põhi ei ulatunud isegi mitte poole prügikasti peale. Me ei jaksanud enam jageleda ja Diana vahetas ise prügikoti suurema vastu ära. 

Leana ja Helena, kes terve aja siin olid, jõudsid järeldusele, et hotell on küll ilus, aga see on ka kõik. Ei ole just väga tore koht, kus kaks kuud elada. 

Pildipostitus

20. juulil kirjutasin ma sellise postituse: http://kkeitii.blogspot.fr/2014/07/minu-hotelli-neli-tarni.html

Kõigile, kes huvi tunnevad - jah, me saime sellel päeval uue toa. Mina ja Diana aga olime selleks ajaks juba tööl ja meie pisike Iria pidi üksinda kõigi meie kolme asjad uude tuppa tassima. Uus tuba oli korrus kõrgemal ja otseloomulikult oli lift sellel päeval katki.

Muidu on uue toaga kõik korras, aga ämblikuid on palju. 

http://instagram.com/p/rKD2afEBcU/?modal=true

Ah ja viimati koristati meil 30.juunil. Eile käisin siis rääkimas ja minu ees vabandati, öeldi et tegelikult peaks 2 koristust juba vahepeal olema ja planeeriti koristus tänaseks. Hommikul kell üheksa koputas uksele väga vihane koristaja kes küsis mis kell me ärkame. Mina ja Iria olime juba üleval, aga Diana oli tulnud just öisest vahetusest. Ütlesime talle kell 12, aga ta ütles et see on liiga hilja ja läks minema. Kõik. Planeerime siis hiljem uue koristuse homseks... Muidu ei ole midagi, koristada oskame me ise ka, aga puhtaid rätikuid tahaks :(.

Kuni 6.augustini täidan lüngad piltidega, pikka juttu ei tule. (Meenutan, et põhiosa oma ajast veedan ma siiski tööl, seega väga palju midagi pildistada mul ei olegi. Enamus pilte mu telefonis on mu töögraafikust :D)

Järgmine postitus hõlmab ajavahemikku 6.-12.august.

Üks päev suve

Tühi Disneyland, jalutan siit õhtuti koju. 

Külalised Euroopast!

Tegin Eesti neiule tööl patsi

Dianaga Pariisis

Atraktsioonid!

Boss

Diana pakkus veidi näksimist

Diana pole mu ainus sõber siin :D

Vabandust , et pilt viltu on. Peegeldusest näeb mu seelik välja, nagu see loomake kannaks seda :D. 

Aah, ja 30.juulil sain ma tädiks!
Palju õnne Kerli ja Jessica!