Ups, ma olen Indias. Miks ja kuidas?

Ühel ilusal päeval, 4.veebruaril 2014, pööras mu sõber Martin mu tähelepanu sellisele postitusele: 

Esimese asjana ei suutnud ma seda uskuda. Siis ma tähthaaval lugesin oma nime üle, kas kõik i'd on ikka paigas ja kas tegu on ikka õige nimega. Seejärel uurisin, ega mul ühtegi nimekaimu ei ole. Ei ole. Seejärel hakkasin nuputama - kus see konks võib olla. 

Konksu ei olnud. Mulle anti reaalselt võimalus osta 2000 euro eest lennupileteid. Selle kulutamiseks anti mulle 5 aastat.

Mul on alati olnud unistus minna Brasiiliasse. Esimese asjana mõtlesingi selle raha eest sinna minna, kuid mitte kedagi polnud kaasa võtta. Ma ei tahtnud minna nädalaks-kaheks, vaid ikka mitmeks kuuks. Kui juba siis juba. Mitmekuiste reiside juures on ka palju-palju muid väljaminekuid peale lennupiletite. Nii ma ootasin õiget aega - millal on mul selleks piisavalt raha ning sobiv reisikaaslane. 

Mul on ülilahe suguvõsa. Nii ema- kui isapoolne. Inimesed võtavad ette huvitavaid asju ja reise ning on muidu ka meeletult toredad inimesed.
Mu isapoolne vanaema elab tänaseks juba teist talve Indias. Päris pöörane idee! Lahe! Ikka unistasin edasi oma Brasiiliast.

Kes juba luges mu postitust "Mis vahepeal toimunud on" , teab, et kevad-suvi möödusid mul päris rahutult ning pidevalt uusi võimalusi otsides - kuidas kuhu ja miks minna. Üksinda Brasiiliasse minek tundus liiga riskantne ja nii ma otsustasingi, et kõigepealt tulen vanaemale külla - Indiasse.

Indiasse tulin ma kaheks kuuks - 17.detsember - 17. veebruar. Lennuraha fond sellega veel tühjaks ei saanud, seega otsustasin vanaema siit vahepal kaheks nädalaks ära viia. 7.-21. jaanuar oleme me kahekesi Tais, Phuketis. Sinna vahele jääb ka vanaema 67. sünnipäev.

Terve sügis oli mul pöörane - algas OmaPeoga, jätkus kooliga ning kõige kõrvalt käisin ma ka tööl. Olen tegev ka Viljandi Noorte Volikogus ja Üliõpilasesinduses. Selle kõige juurest kõige olulisem tundus leida aega pere ja sõprade jaoks. Nii harjusin ära nappide ööde ja tegusate päevadega.

Umbes oktoobris sain päriselt aru, et mul on nüüd 2 kuud puhkust tulemas, kus pole ühtegi plaani. Selle asemel, et seda mõtet nautida ja põnevusega oodata, tekitas see minus hirmu. Mis nüüd saab? Ma ei oska ju lihtsalt niisama olla.

Nii tuli mul idee see aeg siin kasulikuks teha - ma otsisin siia praktikakohta. Paar e-maili hiljem saingi kinnituse: Goa (see nö osariik, kus ma elan) kunstide- ja kultuuriministeerium võttis mind praktikale! Detailid lepime kokku kohapeal ja nad ootavad juba minuga kohtumist.  Lahe!

Nii ma istusingi 17.detsembril kell 14:55 lennukile ja alustasin oma teekonda Indiasse.
Siin on ka veider foto minust ja Brittist, kes tuli mind lennujaama ära saatma. 

19.september - 2.oktoober 2015, Rumeenia.

Juulis võtsin väikese puhkuse Eestist ning veetsin nädala Hollandis. See ei olnud teab mis pikk aeg, kuid ma teadsin, et tahan selliseid pisikesi reisikesi kindlasti veel ette võtta. Kannatamatu nagu ma olen, hakkasin uurima erinevaid võimalusi juba veel Groningenis olles. Kuna raha otseselt üle ei ole, et igalpool reisida, tuli otsida odavaid võimalusi.

Nii meenus mulle Eesti organisatsioon Seiklejate Vennaskond, kes annab Eesti noortele võimaluse saada osa erinevatest noortevahetusprojektidest, mis toimuvad üle kogu Euroopa.

http://seiklejatevennaskond.blogspot.com.ee/

Vaatasin erinevaid võimalusi, ning neist ühel oli järgmisel päeval kandideerimise tähtaeg. 

Nii ma saatsin sinna oma taotluse ja nautisin edasi oma reisi Hollandis. 

Juba 21.juulil sain ma e-kirja, mis kinnitas, et osutusin valituks ning pidin kinnitama oma osaluse. Kuna koolist oli puhkus, ei olnud ma 100% kindel, kuidas mul nende aegade klapib. Veidike mõeldes jõudsin järeldusele, et kõik on läbirääkimise küsimus ja seda ka õppejõududega. Nii võtsingi selle pakkumise vastu. 

Antud projektiga oli võimalus kuni kolm päev varem kohale minna ja kuni kolm päeva hiljem tagasi tulla. Otsustasime koos teiste osalejatega, et lähemegi 3 päeva varem Bukaresti ning tuleme peale projekti Eestisse tagasi hoopis Moldova kaudu.

Lisaöödeks otsisime võimalikult odavat ööbimist - couchsurfing. See tähendab ööbimist kohaliku kodus, kas diiavnil või mõnes vabas toas, oleneb võimalustest.

Panin ka omalt poolt üles kuulutuse, et 3 tütarlast Eestist otsivad ööbimiseks kohta kolmeks ööks.

Tagantjärele mõeldes väga julge otsus, selline kuulutus panna. Ilmselgelt saime me väga palju pakkumisi ning veidral kombel neist mitte ükski polnud naisterahva poolt.

Õnneks on couchsurfingu lehel võimalus inimestega ka eelnevalt suhelda ja tutvuda teiste inimeste kogemustega. Umbes kolmekümnest erinevast pakkumisest valisime lõpuks ühe välja, kes oli nõus meile ka lennujaama vastu tulema (meie lennuk saabus kell 2 öösel).

Bukaresti jõudes, leidsime suhteliselt kiiresti selle noormehe üles, kes viis meid korterisse, et kohvrid ära panna ja näod pähe teha. Umbes tund aega hiljem astusime kesklinnas taksost välja ja olime meeletult ülerahvastatud tänaval, kus mängis vali peomuusika ning asus palju erinevaid peokohti. Suundusime oma võõrustaja sõprade juurde ning õhtu jooksul jõudsime käia umbes kolmes või neljas erinevas klubis/pubis (need on ju kõik enamvähem kõrvuti).

Ebameeldiv üllatus oli siseruumides suitsetamine. See oli täiesti tavaline, et klubis tantsides süütas järsku sinu kõrval seisev inimene lihtsalt oma sigareti ja keegi ei pannud seda pahaks. Koju jõudes ei olnud riietel just kõige meeldivam aroom.

Päevad olid Septembri lõpu kohta üllatavalt palavad ja temperatuur ulatus isegi peaaegu 30 kraadini.
Väljas käisime ka järgmised kaks õhtut ning tutvusime huvitavate inimestega. Naised on Rumeenias uskumatult ilusad! Aga neid on ka kordades rohkem kui mehi, seega kuidagi peavad nad konkurentsis püsima. Marleen tutvus ka ühe ilukirurgiga, kes selgitas, et pool nende naiste ilust on tehislik. Kunstrinnad, huuled jms.. küüntest ripsmetest ja muust sellisest rääkimata.
Silmale on ikkagi ilus :). Ja alkohol on odav. Reisiidee noormeestele ;)

Edasi ootas meid Iaši. Rong pealinnast sinna sõitis 7 (!!!) tundi! Ei olnud just kõige mugavam, kuid tänu kolmele magamata ööle muutus ka sealses rongis magamine võimalikuks.

Rongis oli noormehi, kes lihtsalt tulid ja poetasid mingid oma asjad meie kabiini ja läksid minema. Mingi aja jooksul tulid nad tagasi ja olid pettunud, et neid pole katsutud. Vastasel juhul oleks nad ilmselt suure summa raha oma asjade eest küsinud. Alguses nad poetasid asju niisama kui reisi lõpuks hakati lausa päris agressiivselt müüma. Meie kabiinis oli ka üks kohalik naisterahvas, kes nendega sõneles ja nad minema ajas.

Lõpuks jõudsime kohale ning tutvusime ka teiste projektis osalejatega. Väga muhe seltskond oli, kuid esimesel õhtul otsustasime pigem varem magama minna (3paiku näiteks).

Teisel päeval hakkas programm päriselt pihta ja me tutvusime teineteisega lähemalt.

Projekti eesmärgiks oli avaliku esinemise oskuse arendamine. Kuidas rääkida, mida rääkida, millele pöörata tähelepanu jne. Olen juba Ülikoolis vastava õppeaine läbinud, kuid paar head näpunäidet sain ma sealt siiski juurde. Parim selle projekti juures oli võimalus end uuesti proovile panna ja avalikult inglise keeles kõnet pidada. Mõistsin mis põhjustas minu lavahirmu ning oskan oma lavahirmuga nüüd teadlikumalt ümber käia.

Inimesi oli projektis erinevaid. Oli vaiksemaid ja jutukamaid. Ühiselt sama koolitust läbides ja oma hirme/mõtteid jagades tekib omavaheline side palju kiiremini. Ma tutvusin mitmete uskumatute inimestega, kes jäävad mulle erinevatel põhjustel väga pikaks meelde.

Ühel kultuuriõhtul tutvustasime neiudega teistele ka Eestit. Inimesed olid vaimustuses! Eesti tundus neile kui võimaluste maa, kus poleks muidu viga elada kui siin ainult nii külm ei oleks. Mida rohkem ma reisin seda rohkem ma nendega nõustun - meil on siin ikka vääga külm.

Tegelikult tõesti, meil on meeletult võimalusi ja neid tuleks rohkem hinnata ja kasutada.

Lahkumine oli kurb, nagu ikka. Kuna Iaši asub Moldova pealinnale lähemal (4h), kui Bukarestile (7h rongiga), siis otsustasime tagasi Eestisse tulla Moldova kaudu. Nii tekkisid minu passi ka esimesed templid!

Bussijuht kihutas Moldovasse. Rumeenias olin juba harjunud sellega, et turvavöid ei kasutata ning kiirusepiirang on vaid soovitus, kuid see bussijuht... Kurve võttes ei olnud ma iga kord kindel, kas me ikka jääme teele või mitte. Ja need augud teedes ei tundunud ka kedagi häirivat. Üles-alla-küljelt-küljele kõikumine meenutas hetkeks isegi Disneylandi atraktsiooni nimega "Space mountain".

Bussijuht hakkas lõpuks jõudma mingisse linna - tee äärde hakkasid tekkima banaanikastid ning nende peale puuviljad ja sokid. Ühel hetkel keset teed, bussi ära parkimata, ütles bussijuht meile, et tegu ongi meie peatusega - Chisinau kesklinn.

Esimese asjana peitsime ära kõik oma väärisesemed ja olime segaduses - mis edasi. Kusagilt tekkis meesterahvas, kes rääkis inglise keelt. Ta ütles kust saab välja võtta raha ning otsis meile takso, mille hinnas ta juba eelnevalt kokku leppis. Nii ei teadnud taksojuht, enne hinna kokkuleppimist, et sõidutab turiste ning saime sõidu soodsamalt kui me muidu saanud oleksime.

Kesklinnast välja sõites hakkas linn modernsemaks muutuma. Ööbisime ka siin couchsurfingu abil ühe perekonna juures. Meile kolmele oli eraldi tuba sätitud, mis oli väga armas.

Peres oli kaks last ja lapsehoidja. Lapsehoidja rääkis vaid vene keelt ja ega me väga palju muud aru ei saanud kui "tsai" - ja nii jõimegi teed.

Esimesel õhtul läksime välja koos pereisa ja lastega ning sõime traditsioonilist toitu. Kõik siin on väga maitsev ja kõhtu täitev.

Teisel päeval läksime turge uudistama. Toit, alkohol ja tehnika on seal tõesti odavad, kuid riided on hinnalt peaaegu Eesti sepa turu tasemel. Kaup ka täpselt sama. Õhtul läksime sööma linna kõige uhkemasse pitsarestorani. Igaüks võttis ühe suure pitsa ja 3-4 alkohoolset kokteili. Ka võtsime kaks pitsat koju kaasa. Kõik see läks maksma 7 eurot nägu.

Õhtuid me väljas ei veetnud, sest olime juba teist nädalat magamata ja igal õhtul võttis väsimus kiirelt võimust. Reis hakkaski lõppema.

Lennureis oli Chisinaust Kiievisse ning sealt Tallinnasse. Kiievis oli meil aega 7 tundi, seega läksime ka seal linna vaatama. Nii sain ma teised templid enda passi.

Linna jõudes otsisime esimese asjana tualetti.  Üks väsinud reisikaaslastest ütles "Parem oleks, et see vets on oma raha väärt".

Oli. Kultuurišokk omaette.

Hoone kõrval oli turg ning seal juures kohe McDonalds. Väga palju rohkem selle 7 tunni jooksul näha ei jõudnud.

Kui alguses ei osanud tahta Rumeeniasse, Moldovasse või Ukrainasse reisida, siis nüüd ütlen, et tegu oli väga hea kogemusega. Kindlasti lähen ma veel kunagi tagasi ja soovitan teil sama teha! :)