Vahepeal olen ma juba asjalikult tööle hakanud. Põhiliselt töötan ma lasteriiete poes (mis on üks suur ahvatlus, sest mul on niiiii palju pisikesi õdesid ja vendi) kuid vahepeal ka Disneylandi ainsas täiskasvanute riiete poes ja vahel ka Candy palace-is, mis müüb kõike magusat. Seni on ülemused minuga igati rahul olnud. Ka minu algeline venekeel on siin palju rakendust leidnud. Kui inimene kuuleb oma emakeeles "tere!" või "aitäh!" on kohe näha kuidas tema tuju tõuseb. Kõige rohkem on siin muidugi hispaanlasi. Hola! ja Gracias! ja "talla de dos anos" (2aastase suurus) on igapäevased väljendid. Ja kui ma ei oska öelda hispaaniakeeles 10.99 siis nad õpetavad mind. Diez (euros) y noventa y nueve (centimos). Kõige toredam osa selle töö juures on aga lastega suhtlemine. Olen üritanud tuju tõsta päris mitmel poes karjuval lapsel. Mõni on minuga mängima hakanud, aga mõni jäi ilmselt lihtsalt hirmust vait. Eks ma proovin teinekord paremini.
Räägin natukene sellisest asjast nagu pin-trading. Ehk siis märgikeste vahetamine. Kõikidel butiikide müüjatel on sellised kaelapaelad:
Pargi külastajatel on ka endal võimalik need kaelapaelad osta ja sinna juurde osta ka neid märgikesi. Poes võivad nad ükskõik millise müüjaga vahetada ükskõik milliseid märke. Peaasi, et nad iga märgi kohta ühe märgi ka vastu annavad. See on hea viis kuidas müüja ja kliendi vahelist suhtlust aretada. Siiski need märgid ise on väga kallid ja ma ise ei raatsiks küll pin-tradinguga tegeleda :D.
Teisipäev-kolmapäev olid mul vabad. Teisipäeva veetsin jälle poes allaindlusi imetledes ja peale seda vedelesin paar tundi vannis. Tegin ka mõned toredad skype-kõned. Eriti lahe on see kuidas mu aastane väikevend läbi skype ka meie oma mänge ja nalju üritab mängida.
Kolmapäev oli vaba ka Leedu kutil Juliusel. Kõigepealt läksime me rongijaama klaverit otsima, sest tal puudub siin võimalus klaverit harjutada ja ta kardab et ta sõrmed lähevad muidu väga rooste. Kohe rongijaama sissepääsu juures oligi klaver!
Peale seda läksime Disney studio parki. Kõigepealt tahtsime minna rock'n'roller coasterile. Aga nagu ikka, just enne seda kui oli meie kord sinna peale minna, läks midagi katki. Ootasime 15minutit lihtsalt teadmatuses ja siis anti meile teada, et araktsiooni parandamisega läheb veel vähemalt 15minutit. Paljud lahkusid, aga meil oli aega piisavalt seega otsustasime jääda.
Päris huvitav oli, kuid tegelikkuses ootasin ma midagi enamat. Kogu fookus pidi olema Aerosmithi lugudel ja see pidi kõik sünkroonis olema, kuid mina seda efekti ei tajunud. Äkki oli ikka veel midagi selle atraktsiooniga valesti, aga mina kuulsin kuskil vaikselt Aerosmithi popuriid samal ajal lihtsalt toredal karusellil veidi kiljudes.
Järgmisena läksime Hollywood towerile, mis kujutab endast põhimõtteliselt hotelli, kus kunagi ammu inimesed surid ja kus nüüd kummitab. Kõik töötajad olid hästi teatraalsed ja elasid sellele loole kaasa. Töötajad olid ka niiöelda hotellipoisi vormiriietuses kes juhatasid meid meie hotellitubadesse. atraktsioon ise oli nagu lift. Väga lahe oli.
Peale seda läksime space mountainile mis on seni siinsetest atraktsioonidest mulle kõige huvitavam olnud. Eks järjekord ole ka sellevõrra pikem, aga oi kui tore on olla VIP :D
Siis läks julius aga tööle ja mina ootasin oma bussi tagasi hotelli. Jalutada ma ei tahtnud, sest siin sajab koguaeg vihma :(.
Otsustasin bussi ootamise ajal midagi näksida ja läksin ühte Disney poodi. Vaatasin et kinder chocobonsid maksvad 1 euro, miks mitte. Siis hakkasin maksma ja tuli välja, et see hind oli hoopis 5 eurot. Mu süda nuttis makset tehes. Kõige kallimad kommid mis ma kunagi ostnud olen vist..
Eile enne tööle minekut otsustasin veel minna poodi. Poest tulles ootasin hotellibussi 40 minutit. 2 meesterahvast peale minu ootasid veel seda sama bussi. Bussi ei tulnud seega otsustasin käia korraks apteegis. Tagasi tulles nägin ikka neid kahte meest bussi ootamas. Mingi moment nad otsustasid jala minema hakata. Siis nägin kuidas nad pidasid kinni politseiauto ja sinna sisse istusid. Jooksin ka sinna juurde ja tõesti, politsei oli nõus meid kõiki hotelli viima.
Hotellis sain teada, et tavapärase suure valge bussi asemel liikus sellel päeval väike must toonitud klaaside minubuss. Sellel ei olnud isegi mitte hotelli silti peal. Sellise bussi peale ei julgeks küll kesklinnas niisama istuda, sest see näeb ju välja täpselt nagu inimröövi/prostitustiooni/vägistamise buss. Nüüd ma vähemalt tean millist bussi teinekord otsida, kuid ma loodan et ma siis hotellibussi päris vägistamisvaguniga sassi ei aja.
Tänu sellele toredale politseinikule jõudsin ma ka ilusti tööle. Töötasin 17:30-1:30. Koju jõudes kuulsin kuidas vastastoas käis mingi suuremat sorti pidu, kuid õnneks olin ma juba liiga väsinud ja jäin kiirelt magama. Täna töötan samamoodi poole kaheni, aga mul ei ole mitte midagi selle vastu. Pool päeva on endiselt vaba ja jõuab käia vajaduse korral ka toidupoes (selleks tuleb alati varuda paar tundi). Öise tööga olen ma juba harjunud, aga kõige meeldivam osa hilise vahetuse juures on see ühine 15minutit pausi, kus kõik istuvad väljas ja jutustavad. Kuna ma kedagi väga ei tea, siis see paus aitab mul paremini sisse sulanduda.
Mina olen muidugi enamustele juba meelde jäänud. Alati kui keegi ütleb "Hello Keiti (Hello Kitty)" siis keegi kuskilt teise kassa äärest lisab "Keiti Perri (Katy Perry)".
Vahepeal olen vaadanud ka teie Eesti pilte ja olen no niii kade. Sellel ajal kui mina seal olin, polnud päikest ollagi ja nüüd tõin sügise endaga siia kaasa... Aga teie nautige! Sügisel olen tagasi ja siis läheb Eestis ka ilm uuesti halvaks!
No comments:
Post a Comment